kaksratas

millist?

Mida teha, kui tsiklismikihk peale tuleb?

Loomulikult tuleb muretseda tsikkel. Aga milline?

Õnneks on valik laiem kui veneaegne dilemma “IŽ või Jawa”. Isegi laiem, kui koolipoisi “superbaik-harli-krossikas-supermoto”.

Kõige laiemalt võttes peaks kõigepealt kaema üldist liigitamist, mis on ilusasti välja toodud http://www.pm.ee/bikehelp/classif.html.

Kõik ilus ja selge. Suhteliselt. Tegelikult on ka klasside sees vahed väga olulised. Ma ei hakka rääkima töömahtudest vaid iseloomudest.

Näiteks kruiserid. Nende hulgas on nii väikesed Viragod, mis parajad alustajatele ning vähenõudlikele kui ka Triumph Rocketid. Sinna vahele jäävad veel näiteks matkakruiserid (neile on tihti juba tehases külge pandud kõvad ja suured kohvrid) kui powercruiser’id (eelkõige USAs kõvasti promotud võimsad ja sportlikud kruiserid, mis küll suht kehvasti müüvad vaatamata headele sõiduomadustele. Kui tahad sportlikku minekut, ostad juba baigi).

Või hoopis enduurod. mis küll sinna alla ära ei mahu! Ühes servas on viimaste aastate trend teha võistlustsiklid tänavalegaalseks (WR, DRZ, XR jne). Need on põhimõtteliselt metsa ja poriaukude superbaigid, ilma tubli eelneva kogemuseta ei ole nendega midagi peale hakata. Samas 90ndatel müüdi just nn Dual-Purpose enduurokaid, mis sobiksid nii linna, matkale kui maastikule. Nende hulgas on klassikud DR, XT, KL jms. Need on normaalsele inimesele päris hea tarbida, aga kuna tegemist on kompromisside kogumiga, ei ole nad maksimaalselt kõvad ei maastikul, ei maanteel. Ehk siis “kõik ühes” komplektis ei ole ükski osapool silmapaistvalt tugev.

Selliseid näiteid võib tuua iga tsikliklassi kohta. Ehk siis milles on point? Tuleb uurida ja puurida igat mudelit ja leida just see, mis konkreetselt inimesele meeldib ja sobib.

Ma ise tarbin hetkel BMW R1100GS’i, eelnevalt olen sõitnud Yamaha XTZ660 ja Jawaga. Millest sellised valikud?

Alguses tahtsin odavat soolotsiklit, millega sõita. Seejärel oli niipalju targem, et tahtsin TÖÖTAVAT soolotsiklit, millega võib ka väljaspool asfalti sõita ning praeguseks hetkeks olen leidnud tsikli, millega on hea sõita pikka otsa nii asfaldil kui mitteasfaldil, koos pakkide ja kaaslasega kui ka üksi ning mis on töökindel. Olen mõelnud, et võiks veel mõnda tsiklit kõrvale omada, näiteks väikest suslat, millega linnas mugav sõita, aga need on ideed tulevikuks.

Ehk siis: tuleks välja mõelda, kus tahad sõita, kuidas ja kellega ning palju sul raha on. Seejärel tuleb leida hea pakkumine. Mida tasuks arvestada?

- Nõukogude tsiklid EI OLE töökindlad (alati on erandeid, aga see on reegel). Mad on odavad ja kõlbavad esimeseks ajutiseks, kuid pikema projekti jaoks soovitan siiski midagi muud.
- Jaapanlased on vastupidavad ja kõrgekvaliteedilised, mingit põhimõttelist vahet markide vahel ei ole. Küll võib mõni mudel olla erandlikult kehva, see tuleks uurimustööga välja selgitada
- Esimeseks tsikliks taskuks pigem võtta midagi kergemat ja nõrgemat, et juhtimisvõtted kinnistuksid sujuvamalt. Tuleb odavam kah
- Esimene tsikkel ei ole kunagi see ideaalne, mida tarbid elu lõpuni. Sõites maitse täpsustub ja muutub. Seega ei maksa kogu oma ihu ja hinge maha müüa esimese tsikli saamiseks.
- Teine tsikkel (pärast hooaega-kahte) võiks olla juba oluliselt võimsam kui esimene, sõitja areng on kiire ning mitte piisavalt kõva pill võib kiiresti pettumust põhjustada.
- Avariiline tsikkel on märksa odavam, aga taastamine võib võtta märksa rohkem raha kui planeeritud. Kui ostad tsiklit sõitmiseks, siis ära kunagi osta mittetöötavat tsiklit, isegi kui müüja väitel "tuleb aint uus aku panna", "need trossid kinni panna" või " need juhtmed uued vedada ja kaitsmed vahetada".


Kõige olulisem: tähtis pole tsikkel, millega sa sõidad vaid tunne, mis sa sõitmisest saad.

posted by sang @ 6.7.05