Tuesday, July 12, 2005

tsiklid

Jawa oli esimeseks. Ma teadsin, et tahan soolot ja võimalikult mugavat. Samas polnud raha eriti ollagi. Sattusin kokku ühe Tartus tegeleva Jawa-hullu Veljoga, kes teab vist absoluutselt kõike seda marki tsiklitest, eriti tema lemmikmudelist 634-st.

Mul küll tekkis kerge dilemma Jaff või Iž, aga lõpuks jäi valikusõelale siiski Jaff. Ühel hetkel võtsin asja käsile, lehitsesin läbi Kuldse Börsi ja Soovi ning helistasin kõigile, kes Lõuna-Eestis töökorras Jaffi pakkusid. Siis laadisin Veljo autole ja asusime pakkujaid läbi sõitma. Neid jäi lõpuks ette umbes neli. Või kuus, ei mäletagi enam. Igatahes, ükski pakutud töökorras ja väga OK Jaffidest meie silme all ei käivitunud, samuti olid nad iga muu nurga alt lödid. Perfektsionist Veljo tegi igat eksemplari nähes väga kibedaid nägusid.

Lõpuks läksime tagasi Veljo garaaži juurde. Ja seal seisis kõrvuti tema enda üliuhke Jaffiga üks teine 634, mida ta oli ehitanud mingile sommile müümiseks, kuid mille diil oli katki jäänud. Sõna kerkis sõnast ja lõpuks ma ostsingi selle Jaffi ära.

Algasidki kohe mu Jaffi-omaniku mured ja rõõmud. Alguses tegelt väga hästi ei läinud. Sõitsin Tallinna poole mööda Piibet, kui umbes paarikümne kildi pärast hakkas neljandat käiku välja viskama purunenud käiguvahetuskahvli tõttu. Pöörasin otsa ringi, tsikkel Veljo garagesse remonti ja ma jälle bussiga Kilulinna.

Varsti tsikkel korras oli:) Ja siis ma sõitsin usinalt, aegajalt oli vaja vaid süüdet õigeks seada, umbes nii 500 km intervalliga. Jaff on teatavasti pirtsakas preili ja annab kohe teada, kui miski talle ei sobi. Nii sai süüte valeksminekust kah teada väga kiiresti väga kehvaks mineva mootoritöö kaudu. Nii et hakkasin süüte õigekspaneku vahendeid pidevalt kaasa vedama.

Pikad maad sai maha sõidetud, näiteks Tallinn-Tartu-Otepää-Tartu-Otepää-Tartu-Tallinn ühel nädalavahetusel, siis järgmisel Tallinn-Põltsamaa-Tartu-Põltsamaa-Tartu-Põltsamaa-Tallinn teisel ja Tallinn-Tartu-Saadjärv-Tartu-Tallinn kolmandal. Eks juhtus ka vimkasid, näiteks kütuse otsasaamist. Nimelt pole mu jaffil reservi, kui paak tühi, siis ta on tühi ja kõik. Aga kui mõnda maad veel minna? Kõigepealt tõstsin paagi esiotsa üles, sealt voolas kütet tahapoole, rohkem kraanile peale. Lõpuks suutsin paagi pea tilgatumaks sõita. Läksin lähedal asunud talu hoovile, surmapohmas pereisa (oli pühapäeva ennelõuna) imes värisevate käte kaasabil oma vanast jaapanlasest liitrikese, et saaksin bensukani sõita. Samuti olen hääletanud bensujaama jms.

Üks viga (süüte valeksmineku kõrval), mis mulle Jaffi juures ei meeldi, on mootori täistõmbamine. Mida teha, et töösooja mootorit käivitades see end kohe täis ei tõmbaks? Kas gaasi üldse mitte keerata või gaasi palju keerata? Mis oleks õige segukruvi asend, kas 1,5 või 2,5 pööret? Ma ei tea.

Igatahes, ükskord ma tuhisesin jälle Tallinna poole mööda Piibet, tsikkel laulis ilusti, sõitsin läbi padukate ja muu sodi, kõik sujus. Siis käis ühest sumpsist PLUMPS läbi. Vaikselt. Seejärel oli õrnalt tunda jõu vaaaikset äraimbumist, mis lõppes tsikli seiskumisega vahetult enne Koerut. Eks ma tüdinud ilmel kiskusin jälle piibud maha, tööriistad välja jne, aga kõik oli korras. Jama. Siis alustasin telefonispordiga. Umbes kolmveerand tundi hiljem jõudis minu ja mu jaffini üks kohalik motoentusiast, kelle auto kaasabil toimetasime Jaffi ta garaaži. Kontaktivahed õigeks, süüde veelkord üle vaadatud ja tsikkel laulis nagu poleks midagi olnud! KRT!

Asusin siis edasi teele. Kõik jälle sujus, kuid jälle hakkas mingi jama peale. Sümptomitest järeldasin, et süüde on JÄLLE vale ja ka akulaadimine on kadunud. Seekord võttis lõplik minestamine natuke aega, nii et (kaasa arvatud vahepealsed reanimeerimised) kestis tsikkel umbes Narva mnt Piibe ristist kuni garaažini Koplis, vaid viimased paarsada meetrit tuli lükata.

Pärast seda pole ma talle enam endist elusärtsu sisse saanud kahjuks. Mul on ka ideid, mis võib viga olla (osaliselt), kuid laiskus ja uued prioriteedid (loe:tsiklid) ei ole lasknud teooriaid praktikasse viia. Aga ma olen kindel, et ühel päeval ma veel raporteerin taas elule ärganud Jaffist.

Kas Jawa on hea tsikkel? Eks tal ole omad plussid. Nagu näiteks odavus ja kergeltremonditavus. Samuti on ta piisavalt võimas, et üksi koos piisava pagasiga lühemaid ja keskmisi matku ette võtta.

Miinused on siiski olulised. Kõige olulisem neist on kvaliteet. Tänasest Eestist ei ole reaalne leida Jaffi, mis oleks heas töökorras ning kätesaadava hinnaga. Õigemini, selliseid Jaffe turul sisuliselt ei ole, kõik on romustatud. Kusjuures, 634 pidavat üldiselt olema paremas kvaliteedis kui 638, mis on uuem mudel. Ei oska kommenteerida.

Teiseks tuleb arvestada tsikli väljatöötamise aega ja ajastut. Jawaga lihtsalt peab rohkem vaeva nägema ning ta ei ole nii mugav, kui uuemad mudelid. Ketti küll ei pea õlitama, aga kontaktsüüde tahab oma osa saada, samuti kipuvad muud detailid kiiremini kuluma. Loomulikult on ta suhteliselt raske, trummelpidurid on kaugel moodsusest, käigu ülesvahetamiseks ei piisa varba tõstmisest vaid tuleb kogu jalaga kaasa aidata jne jne.

Mis on nõrgad kohad? Käimakast. Võib hakata käiku välja viskama, põhjuseks tavaliselt käiguvahetuskahvli purunemine. Selle vahetamine tähendab mootori lahtitegemist. Üldjuhul on soovitatav välja vahetada ka üks karteripooltest, sest tavaliselt saab ka selle üks pesadest vigastada ning see hakkab edaspidi põhjustama samasuguseid vigu märksa tihedamalt.

Teine nõrk koht on konstruktsiooniline. Mingil põhjusel jäeti 634 genekas 6V peale. See tähendab, et akut tuleb tihti laadida, kuna akut suudab elektrisüsteem laadima hakata umbes 3000p/min juures, mitte varem. See tähendab eriti linnasõidul suurt koormust akule. 634 peale 638 12V genekas aga ilma suuremate ümberehitusteta ei istu.

Kas jaff või mittejaff? Kui meeldib remontida (sõidu-remondi suhe ajaliselt min 1:1), linnas sõitu palju ei ole ja rahaga on tuuga, siis ajaviiteks miks mitte. Kui tahad rohkem sõita kui remontida, siis on mõtet investeerida ka 2-3 korda rohkem raha ja osta juba vana jaapanlane.

Wednesday, July 06, 2005

millist?

Mida teha, kui tsiklismikihk peale tuleb?

Loomulikult tuleb muretseda tsikkel. Aga milline?

Õnneks on valik laiem kui veneaegne dilemma “IŽ või Jawa”. Isegi laiem, kui koolipoisi “superbaik-harli-krossikas-supermoto”.

Kõige laiemalt võttes peaks kõigepealt kaema üldist liigitamist, mis on ilusasti välja toodud http://www.pm.ee/bikehelp/classif.html.

Kõik ilus ja selge. Suhteliselt. Tegelikult on ka klasside sees vahed väga olulised. Ma ei hakka rääkima töömahtudest vaid iseloomudest.

Näiteks kruiserid. Nende hulgas on nii väikesed Viragod, mis parajad alustajatele ning vähenõudlikele kui ka Triumph Rocketid. Sinna vahele jäävad veel näiteks matkakruiserid (neile on tihti juba tehases külge pandud kõvad ja suured kohvrid) kui powercruiser’id (eelkõige USAs kõvasti promotud võimsad ja sportlikud kruiserid, mis küll suht kehvasti müüvad vaatamata headele sõiduomadustele. Kui tahad sportlikku minekut, ostad juba baigi).

Või hoopis enduurod. mis küll sinna alla ära ei mahu! Ühes servas on viimaste aastate trend teha võistlustsiklid tänavalegaalseks (WR, DRZ, XR jne). Need on põhimõtteliselt metsa ja poriaukude superbaigid, ilma tubli eelneva kogemuseta ei ole nendega midagi peale hakata. Samas 90ndatel müüdi just nn Dual-Purpose enduurokaid, mis sobiksid nii linna, matkale kui maastikule. Nende hulgas on klassikud DR, XT, KL jms. Need on normaalsele inimesele päris hea tarbida, aga kuna tegemist on kompromisside kogumiga, ei ole nad maksimaalselt kõvad ei maastikul, ei maanteel. Ehk siis “kõik ühes” komplektis ei ole ükski osapool silmapaistvalt tugev.

Selliseid näiteid võib tuua iga tsikliklassi kohta. Ehk siis milles on point? Tuleb uurida ja puurida igat mudelit ja leida just see, mis konkreetselt inimesele meeldib ja sobib.

Ma ise tarbin hetkel BMW R1100GS’i, eelnevalt olen sõitnud Yamaha XTZ660 ja Jawaga. Millest sellised valikud?

Alguses tahtsin odavat soolotsiklit, millega sõita. Seejärel oli niipalju targem, et tahtsin TÖÖTAVAT soolotsiklit, millega võib ka väljaspool asfalti sõita ning praeguseks hetkeks olen leidnud tsikli, millega on hea sõita pikka otsa nii asfaldil kui mitteasfaldil, koos pakkide ja kaaslasega kui ka üksi ning mis on töökindel. Olen mõelnud, et võiks veel mõnda tsiklit kõrvale omada, näiteks väikest suslat, millega linnas mugav sõita, aga need on ideed tulevikuks.

Ehk siis: tuleks välja mõelda, kus tahad sõita, kuidas ja kellega ning palju sul raha on. Seejärel tuleb leida hea pakkumine. Mida tasuks arvestada?

- Nõukogude tsiklid EI OLE töökindlad (alati on erandeid, aga see on reegel). Mad on odavad ja kõlbavad esimeseks ajutiseks, kuid pikema projekti jaoks soovitan siiski midagi muud.
- Jaapanlased on vastupidavad ja kõrgekvaliteedilised, mingit põhimõttelist vahet markide vahel ei ole. Küll võib mõni mudel olla erandlikult kehva, see tuleks uurimustööga välja selgitada
- Esimeseks tsikliks taskuks pigem võtta midagi kergemat ja nõrgemat, et juhtimisvõtted kinnistuksid sujuvamalt. Tuleb odavam kah
- Esimene tsikkel ei ole kunagi see ideaalne, mida tarbid elu lõpuni. Sõites maitse täpsustub ja muutub. Seega ei maksa kogu oma ihu ja hinge maha müüa esimese tsikli saamiseks.
- Teine tsikkel (pärast hooaega-kahte) võiks olla juba oluliselt võimsam kui esimene, sõitja areng on kiire ning mitte piisavalt kõva pill võib kiiresti pettumust põhjustada.
- Avariiline tsikkel on märksa odavam, aga taastamine võib võtta märksa rohkem raha kui planeeritud. Kui ostad tsiklit sõitmiseks, siis ära kunagi osta mittetöötavat tsiklit, isegi kui müüja väitel "tuleb aint uus aku panna", "need trossid kinni panna" või " need juhtmed uued vedada ja kaitsmed vahetada".


Kõige olulisem: tähtis pole tsikkel, millega sa sõidad vaid tunne, mis sa sõitmisest saad.